Miks aeg kulgeb nii kiiresti?

Juhtusin hiljuti lugema üht huvitavat psühholoogiaalast väljaannet, mis rääkis ajast ning kuidas ajal on näiliselt kombeks erinevates elufaasides kulgeda erineva kiirusega. Mõtle näiteks tagasi oma lapsepõlvele. Oled 7-aastane ja vanemad plaanivad väljasõitu Tartusse, et uudistada meie armast ülikoolilinna. Istud autosse, ent juba poole tunni pärast pärid, “Kas me oleme kohal?” Mõned sõnamängud lõbustuseks, pildiraamat, väike uinak… aga ärgates auto endiselt liigub ning aknast paistavad tee ääres noored viljapõllud. Tartut pole ühestki otsast näha. Kuidas võib aeg nõnda venida?

Kerid seda sama aega veidi edasi ja oled üleöö saanud 30-aastaseks. Nina alla on kasvanud vunts või pähe on tekkinud naiselikult volüümikas linalakk (kumba iganes eelistad). Sõidad taaskord seda sama teed pidi Tallinnast Tartusse, aga sel korral mitte Emajõe äärt nautima, vaid isiklikke töökohustusi täitma. Aja täiteks kalkuleerid peas, kuidas olla võimalikult veenev oma uue projektiga. Samal ajal keerad raadiot veidi valjemaks, et kuulda täpsustusi Tallinna Sadama aktsiate osas. Teeäärsed viljapõllud ja teeristid enam ei köida, kuna nendega oled juba ammu tuttav. Aga kaua ei peagi kannatama, sest hetk hiljem oledki Tartus. Küll aeg lendab linnutiivul!

Ilmselt on paljud täheldanud, kuidas vanemaks saades kipub aeg kulgema üha kiiremas tempos. Jõulud, mida varem sai kangelt oodatud, saabuvad nüüd ilma ootustetagi. Küllap ka keskkool tuiskas võrdlemisi kiirelt mööda ja sellele otsa ülikoolidiplom (või paar). Ameteid on juba mitu korda vahetatud ning küll on kummaline, kuidas aeg tormab. Nina all on endiselt vunts, aga pealagi on juba mitu aastat hõrenenud. Lapsed on suureks sirgunud ja ühtäkki ei olegi nad enam väikesed titad.

Miks siis ikkagi tundub, et vananedes kulgeb aeg üha kiiremas tempos? Targemad inimesed on ühe vastusena teoritiseerinud aja ‘proportsionaalsust’. See tähendab, et vanemaks saades moodustab mistahes ajahetk X järjest väiksema (suhtelises mõttes) osa meie elust. Näiteks 10-aastase lapse jaoks on üks aasta 10% kogetud elust. Samal ajal 40-aastase täiskasvanu jaoks moodustab üks aasta vaid 2.5% nende senisest elueast. Sedasi edasi liikudes võib oletada, et mistahes ajahetk muutub vananedes tunnetuslikult aina lühemaks, mis omakorda tõlgendub kiiremalt elatud ajana.

Aja kulgemise kiirust on püütud seletada ka inimese bioloogiaga. Näiteks on spekuleeritud, et see võiks olla seotud ainevahetusega. Kui nooremad inimesed hingavad kiiremini, nende veri voolab väledamalt ja ka süda tuksleb kiiremas tempos, siis kas ei võiks arvata, et nende kehakell katab 24-tunnise ööpäeva jooksul rohkem aega kui mõne vanema inimese oma? Analoogseid teooriaid on teisigi. Mõned neist on seotud kehatemperatuuriga, teised jälle hormoonide või mõne kolmanda bioloogilise näitajaga.

Minu enda jaoks on aga kõige intuitiivsem seletus seotud informatsiooni ja selle tajumisega. Nimelt on psühholoogid kinnitanud, et aja kulgemise tunnetuslik kiirus sõltub andmehulgast, mida aju peab töötlema ja endasse talletama. Mida rohkem on informatsiooni, seda aeglasemalt kulgeb aeg. Kui lapsena oli kõik ümbritsev üks uus ja huvitav mass, siis vanemaks saades on üha vähem informatsiooni, mida aju peab töötlema ja talletama. Maailm on ühtäkki üks igav paik, mille detailidega oleme põhjalikult kursis ning kus me saadame päevi mööda monotoonses rutiinis.

Ja see viibki mind jutu kõige viimase punktini. Raha ei ole ainus ressurss, mis nõuab säästmist, planeerimist ja investeerimist. Võib-olla veelgi olulisem ja piiratum ressurss on aeg. Ajale me aga väga palju või vähemalt väga süvitsi ei mõtle, kuna aeg on alati olnud osa meie eksistentsist. Ta on silmale hoomamatu ja käega katsutamatu, mistõttu kipume aega defineerima, nagu ka kõike muud abstraktset, raha või mõne muu mateeria abil. Ütleme “Aeg on raha!” või midagi muud seesugust ning seejärel imestame, et küll aeg läheb kiiresti.

Kui aja kulgemise kiirus on tõepoolest seotud andmehulgaga, mida meie aju peab töötlema ja talletama, siis on see ju tegelikult hea uudis. See tähendaks, et me võime teadvustatult teha valikuid, mis muudavad aja kulgemise aeglasemaks ehk teisisõnu pikendavad meie tunnetuslikku elukestust.  Kui lapsepõlves oli lihtne näha kõiges uut ja huvitavat, siis täiskasvanuna on veelgi lihtsam toetuda kõigele sellele, mis on vana ja harjumuspärane. Seetõttu muutub just vanemaks saades aja teadvustamine eriti oluliseks.

Tean omast käest, kui kiiresti läksid ülikooliaastad ja sellele otsa esimene täiskohaga töö. Rutiin varastab aega ja sellega ühes ka elukvaliteeti. Mõned aastad tagasi võtsin vastu otsuse oma elukorda muuta. Selle tulemusena olen elanud kahel uuel kontinendil, reisinud loendamatul hulgal erinevates riikides, tutvustanud endale uusi hobisid ning leidnud enda jaoks uued erialad. Enne kui keegi tembeldab mind riigivaenlaseks, siis pean ütlema, et kogu selle protsessi käigus olen hakanud veelgi rohkem hindama ka Eestimaad (sellest plaanin tulevikus kirjutada) ning leidnud mõtteid, mida võiks naastes enda jaoks seal korda saata. Ja mis kõige olulisem – aeg ei libise enam käest, sest on palju huvitavat, millele tagasi vaadata, ja samamoodi palju uut, mille poole edasi püüelda.

Võib mõelda, et aja planeerimine, säästmine ja kasutamine on lihtne, aga mulle endale näib palju lihtsam mõelda rahas. Oma aja ja tuleviku planeerimine nõuab erilist julgust, sest inimesel on ikka kombeks valida tuttav ja turvaline. Hirmu tundmatu ees maskeerime mõnikord sõnadega ‘praktiline’ või ‘pragmaatiline’. Investeerime kolm või enam aastat oma elust, et õppida vastumeelset eriala, millele on analüütikute hinnangul tööturul suur nõudlus. Kas see on praktiline või turvaline? Rügame pikki aastaid teha tööd, mida meile ei meeldi teha, või veedame aega inimestega, kes meid ei hinda, või elame linnaosas, kuhu meie hing ei kuulu… sest see on pragmaatiline või ehk lihtsalt tuttav?

Tegelikult väga palju rohkem kirjutada ei tahagi. Lihtsalt innustan nii ennast kui ka kõiki oma kolme lugejat rohkem oma aega hindama. Mind ikka inspireerivad inimesed, kes julgevad rutiinist läbi murda ja teha asju, mis nende süda ihaldab. Selle jutu peale mõtlen kohe oma tädile, kes 60-aastaselt otsustas hakata hispaania keelt ja filmi monteerimist õppima. Samuti mõtlen oma sõbra sõbrale, kes lõpetas ülikooli cum laude, tegi panganduses ilma ning otsustas seejärel ameti maha panna, et pühenduda mesiniku elukutsele.

Kõigele leidub kuskil mingisugune subjektiivne optimum, aga elule tagasi vaadates tundub aeg minu jaoks küll hindamatu väärtusega.

3 mõtet “Miks aeg kulgeb nii kiiresti?

  1. Metallihunt

    Inimesed on erinevad.
    Elu kahel kontinendil, loendamatud reisid – minu jaoks kõlab see nagu täielik piin. Töötan juba 10 aastat ühes firmas, mõningad tööülesanded on muutunud, mõned kadunud, mõned juurde tulnud – ka sellega olen rahul. Ilmselt mulle sobib rutiin teatava piirini.

    Vasta
    1. X Postituse autor

      Metallihunt, ei vaidle üldse vastu. Mitte ainult ei ole inimesed erinevad, vaid üks inimene muutub ka ajas väga palju. Mina ei ole see inimene, kes ma olin viis aastat tagasi, s.o enne kõiki neid kontinente ja reise. Olen ütlemata rahul, et seda kõike tegin, aga tänane mina ei soovi enam sel kombel ringi lennata. Küll aga innustan nii ennast kui ka teisi inimesi oma huvisid ja kirgi rohkem pürgima. Hea on olemasolevaga rahul olla, aga veelgi parem on olla õnnelik. Ja sellega ei ütle ma üldse seda, et sina ei võiks oma elukorralduse juures õnnelik olla. Iga edu taga on püsivus ja see on suur voorus. 🙂

      Vasta

Vasta Metallihunt-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga