Sildiarhiiv: raha

Ülevaade: August ’18

August on selleks korraks möödanik ja ühtlasi on täis tiksunud esimene kuu töötuna. Töötu elu sai peamiselt tähistatud mööda Kaug-Ida ringi rännates ning lihtsalt elu nautides. Samas sai ka mõned formaalsused lahendatud ja lahtised otsad kinni seotud. Üldiselt võiks praegust seisukorda vaadates arvata, et olen oma viiekuuse blogimise järel lõpuks rahaliste eesmärkideni jõudnud. Võiks arvata, et kui olen otsustanud töölt ära tulla ja laiama hakata, siis olen rahaliselt vaba ning suurkorporatsioonide dividendid hüppavad järjepanu taskust sisse nagu Roosaarel või mõnel teisel rahahail. Mina niiviisi aga ei rocki ja reaalsus on see, et olen lihtsalt laisk ja distsipliinitu. Üritan ennast parandada!

Nagu eelnevast sissejuhatusest arvata võib, siis ei toimunud rahakotis taaskord kuigi palju. Augustis jõudsid mõned väikesed boonused ja maksutagastused pangakontole, aga sellega sissetulekud suuresti ka piirdusid. Mingeid tehinguid ei teinud, olgugi et majandusel, nagu olen alati teinud, hoidsin ikka silma peal ning huvipakkuvate ettevõtete finantstulemusi sirvisin ka. Hetkel teeb ennekõike aga muret Austraalia dollari liikumine. Investoritele on AUD ajalooliselt meeldinud kõrgete intressimäärade tõttu, mistõttu on ta üks enim kaubeldud valuutasid maailmas. Ühtlasi tähendab see seda, et AUD valuutapaarid kipuvad olema ka volatiilseimate seas. Kui maailmamajanduses läheb käredaks või Trump lajatab oma hommikumuna kõrvale mõne lollaka tweeti, siis võib päris kindel olla, et Austraalia dollar on esimene, mis vajub läbi põranda. Ja siis on ikka nutine küll, kui tekib isu mõni USA aktsia soetada või lennupilet bookida, et oma töötupõlve veidi enam pikendada. Kõik on ühtäkki kallis! Võiks sama hästi Argentiinasse kolida. Aga see selleks….

Sissetulekud ja väljaminekud

Augusti sissetulek oli $4264.86. Väljaminekute poolel tegin kulutusi mahus $1919.91. Seega tuli augusti säästuks $2344.95 ning säästumääraks 55.0%. Kõike seda illustreerib veidi paremini aga alljärgnev graafik.

Portfelli struktuur

Portfelli struktuuris toimunud muudatustest (mitte et neid väga oleks toimunud) annab aimu alljärgnev illustratsioon.

Netoväärtus

Kokkuvõttes võib öelda, et august möödus vegeteerivas seisundis. Netoväärtus kerkis küll $56,967 peale, ent teades, et järgnevad kaks nädalat mööduvad veel reisilainetel ning uue töökoha leidmine võib ka mõned kuud aega võtta, siis kindlasti oma eesmärgi suunas ma hetkel ei liigu.

Edasised mõtted

Järgnevad pool kuukest jätkuvad veel raha kulutamise lainel. Ilmselt lasen end aeg-ajalt ka põlvili, viin käed kokku ja sosistan kõrgemale juhile, et ta Austraalia dollari kursiga midagi ette võtaks. Septembrist ma palju rahaasjades ei oota, kuid positiivse külje alt vaadates on mõnus tõdeda, et säästude omamine on ikka päris hea asi. Kui töö peaks järsku otsa saama või tekib lihtsalt soov väike paus teha, siis ei pea ilmtingimata närviliselt tõmblema hakkama. Seetõttu soovitan soojalt väikest rahalist reservi omada.

Selleks korraks aga au revoir ja loodan, et mu armsatel lugejatel (kõigil kolmel!) kõik rahaasjad ja muud asjad järgneva kuu jooksul ilusasti vinks-vonks välja kukuvad.

2018年7月总结 (e. Ülevaade: Juuli ’18)

Üks kerge sõrmenips ning järjekordne kuu ongi seljataga. Selleks korraks siis heinakuu ehk juuli. Kuulujuttude järgi võttis eelneval kuul Eestimaal võimust troopikapalavus. Seetõttu loodan, et armsad kaasvõitlejad on saanud piisavalt päikest nautida ning võivad möödunule tagasi vaadata mõnusate päevitusrantidega. Minul siin maakera alumisel poolel on olnud päris jahedavõitu, ent tööhoos pole aega olnud väga palju külmetada.

Kuidas siis meenutada 2018. aasta juulit? Töiselt! Sai veidi raamatuid loetud ja looduses käidud, aga ennekõike korralikult tööd tehtud. Ühtlasi lõpetasin kõik oma projektid ära (või noh, natuke on veel online teel nokitseda) ning seega olen sisuliselt töötu. Rahaasjadega olen paraku piinlikult vähe tegelenud. Olen tekitanud endale ca. $10-15k suuruse investeerimisreservi, mille võiksin kasvõi homne päev aktsiate alla panna, kuid hetkel ei ole leidnud enda jaoks sobivaid sisenemisvõimalusi. Vaatan, et kaasvõitlejad tegutsevad aktiivselt eririndeil, teenivad passiivselt kopsakaid rahatšekke ning seetõttu tunnen ka ise teatavat sotsiaalset survet. Samas üritan end vaos hoida ja lähtuda ennekõike isiklikest põhimõtetest. Tahan heade tehingute puhul ikkagi enda pead silitada ning halbade otsuste puhul ka ei kedagi muud kui ennast süüdistada.

Mõni võib huvi tunda, et miks tänase postituse teema kummaliste hieroglüüfidega on kirjutatud. Asi on lihtne! Järgnevad nädalad veedan Hiinas ja Taiwanis ning seetõttu elan juba vaikselt keskkonda sisse. Roheline tee, auruga küpsetatud saiakesed, nuudlid, haisev tofu, kumerad katused, bambused, templid, tuhanded aastad ajalugu, pilvelõhkujad, kiirrongid ja õhusaaste – siit ma tulen! Lähen reisin natuke oma lõbuks, aga seon kinni ka mõned varasemast ajast jäänud lahtised otsad. Väike vahepaus on hea ka selleks, et mõelda, mida elus edasi teha. Nimelt olen mõelnud, et võiks tööalaselt teha ühe väikese või suure pöörde. Kuidas see kõik välja kukub, sellest aga ilmselt täpsemalt alles paari kuu pärast.

Kuna rahakotis midagi väga huvitavat juulikuu jooksul ei toimunud, siis väga pikalt keerutama ei hakka.

Sissetulekud ja väljaminekud

Juuli sissetulek oli $6743.10. Väljaminekute poolel tegin kulutusi mahus $2590.96. Seega tuli juuli säästuks $4152.14 ning säästumääraks 61.6%. Kõike seda illustreerib veidi paremini aga alljärgnev graafik.

Portfelli struktuur

Portfelli struktuuris toimunud muudatustest (mitte et neid väga oleks toimunud) annab aimu alljärgnev illustratsioon.

Netoväärtus

Kokkuvõttes võib öelda, et juulis sai viisakalt säästetud. Netoväärtus on mul nüüd kerkinud $54,347.61 (+8.3% võrreldes varasema kuuga) peale. Olen endiselt säästja, ent päris tõsiselt ja regulaarselt analüüsin investeerimisvõimalusi, sest pelgalt säästmisega ma oma eesmärkideni kindlasti ei jõua. Sellise teadmise kinnituseks on kasvõi Investor Taavi juulikuu ülevaade, mida ma moment tagasi sirvisin. Taavi teenis eelmine kuu üksnes passiivselt 5000€. Kuigi ise laenude maailma vastu huvi ei tunne, siis selliste julgete, taibukate ja hakkajate inimeste edulugu jälgides saab kohe selgeks, et käed rüpes istumise ja üksnes säästukonto intressile toetumisega kaugele ei jõua. Korralik motivatsioonilaks!

Edasised mõtted

Seekordne ülevaade midagi revolutsioonilist endaga kaasa ei toonud. Kuna järgnevad ma-ei-tea-kui-mitu-kuud olen töötu, siis võib juhtuda, et rahakott on võrdlemisi vegeteerivas seisundis. Hetkel ei ole konkreetseid plaane ka investeeringute osas, kuid selgema visiooni tarvis töötan regulaarselt. Loodan midagi järgnevatel kuudel ikkagi korda saata. Kindlasti on aga märksa enam muudatusi oodata järgneval aastal, kuna plaan on teha mõningad veidi mahukamad tehingud ning samuti kolida kokku oma parema poolega, kellest võiks saada kõigi eelduste kohaselt päris korraliku tootlusega investeering.

Kindlasti ei saa märkimata jätta ka seda, et koostöö Rahajutud.ee portaaliga, kes on mind seni väga palju aidanud, on hiljuti veelgi tihedamaks läinud. Nimelt on minu mõtisklusi võimalik lugeda uuel domeenil portfellx.rahajutud.eeLoodan, et astud mõnikord läbi ja annad teada, mida ise parasjagu asjadest mõtled. 🙂

Selleks korraks aga au revoir. Armsatele lugejatele (kõigile kolmele) – olge ikka mõnusad ja aktiivsed!

Kas säästa või investeerida?

Olen äärmiselt tänulik kõigile lugejatele – kõigile kolmele! Samuti olen väga tänulik neile, kes on söandunud jätta mõne kommentaari või küsimuse, sest igasugune tagasiside lisab innustust kirjutamiseks. Täna soovin erilised tänusõnad öelda lugejale nimega Vello, kes kommenteeris minu viimast Rahajutud.ee portaalile antud intervjuud järgmiselt:

Vend kogub raha – so what?

Vello kommentaar viibki mind tänase teema põhiküsimuseni: kas koguda raha või investeerida?

Alustan juttu sellega, et ennast ma hetkel investoriks ei pea ning seda olen korduvalt ka maininud. Olen ennekõike säästja, kes kogub lustlikult hoiupõrsasse raha. Semantikasse laskudes võiksin ennast tegelikult ka investoriks nimetada, sest mõned investeeringud mul ju on. Samas on need investeeringud suures pildis võrdlemisi väikesed, nagu on ka minu portfell tervikuna. Kiire illustratsioon. Kui homme tuleks tuju kogu oma portfell korraga laiaks lüüa, siis võib-olla saaksin soetada põhivarustusega Honda CR-V või mõne laguneva korteri Kapa-Kohilas, ent sellega oleks säästudega ka ühel pool. Näpud põhjas, jokk, kööga! Nõnda olengi loobunud sildist investor ning jäänud tiitli säästja juurde, sest raha ma tõepoolest kogun.

Ja säästmine ei ole kindlasti asi, mida peaks häbenema või marginaliseerima. Suur osa rahvast (seda nii Eestis kui ka võõrsil) ei ole võimelised säästma. Ühest küljest ei saa teatav portsjon elanikkonnast seda endale kuigi palju lubada, kuna sissetulek katab vaevu põhivajadused. Teisest küljest – ja see on võib-olla ka peamine põhjus – jääb inimestel lihtsalt ditsipliinist vajaka. Seega on säästmine päris korralik ettevõtmine ja sellega tulevad toime ainult vapramad. Kellele siis ei meeldi tarbida? Mõnus on igal hommikul 3€ kohv haarata ja lõunaks mõne kolmnurkse võileiva osta. Samas katsu sa endale tekitada harjumus, et ruudukujuline võiku tuleb kodust kaasa ja kohv saab ka ise pressitud.

Aga et postituse alguses püstitatud küsimusest mitte liiga kaugele sõuda, siis kuidas ikkagi on selle asjaga? Kas säästa või investeerida? Olles mitte kõige riskialtim inimene, olen mina alati säilitanud hoiakut, et investeerimisele peaks siiski eelnema säästmine. Isiklikult tunnen, et vähemalt poole aasta või paremal juhul ühe aasta jagu võiks inimesel olla raha või muid likviidseid vahendeid, mida saaks kasutada siis, kui järsku saab töö otsa või päike kaob tumedate pilvede taha. Loomulikult tuleb kasuks säästmise kõrval peenrahaga investeerimist harjutada, sest see võiks pikemas perspektiivis eesmärgiks olla. Samas võiks säästmine olla põhiprioriteediks vähemalt seni kaua kuni tekib teatav kindlus oma materiaalse olukorra osas.

Seega on minu mätta otsast vaadatuna võimalik säästa ilma investeerimiseta, ent olulisi investeeringuid ilma säästmiseta kindlasti teha ei saa. Annan au neile, kes julgevad ilma igasuguste säästuteta oma palga ülejäägi ühisrahastusse paigutada, ent ise seda tõenäoliselt ei söandaks ning ilmselt näriksin sellises olukorras närviliselt küüsi. Samas, nagu öeldakse, on julge hundi rind rasvane (mõnel juhul ka haavleid täis) ja selline edumeelsus võib mõnele rahakütile tuua päris korraliku saagi. Minu rind on hetkel veel päris kondine ning küllap ka sel põhjusel ei saa ma uhkustada suure passiivse sissetulekuga. Samas panen päris palju rõhku riskijuhtimisele, et mu väike portfellike ühe momendiga veelgi väiksemaks ei muutuks. See on aspekt, millele võiks mõelda, olenemata sellest, kas oled säästja, investeerija või natukene mõlemat.

Olen enda jaoks tekitanud sümboolsed reeglid, mida pean säästmis- ja investeerimistegevuse juures jälgima. Neid reegleid on kokku kolm ja nad on kõik imelihtsad:

  1. Portfell peab sisaldama vähemalt ühe aasta elamiskulude jagu likviidseid vahendeid. Enda jaoks olen aastaseks elamiskuluks fikseerinud $35,000 e. 22,000€, mis peaks olema piisav, et aastake suhteliselt turvaliselt mööda saata. Ühtlasi, kui 1. reegel ei ole täidetud, siis on põhiprioriteet säästmisel.
  2. Keskmine igakuine säästumäär peab olema vähemalt 25%. Nii nagu rahaasjades üldiselt, nõnda ka säästmise puhul tuleb kasuks kui endale seada ditsiplineerimiseks konkreetsed mängureeglid. Kuigi olen võtnud eesmärgiks panna kõrvale vähemalt neljandik sissetulekust, siis üritan alati pingutada veidi rohkem. Enamasti on latt tõstetud 50% tähiseni.
  3. Igakuisest säästust 50% paigutan säästufondi ja 50% võin vabalt rakendada investeeringunaOlen võtnud nõuks paigutada pool oma säästudest pikaajalisemasse säästufondi. Sellega soovin kasvatada oma turvatunnet ning tekitada veidi suurema reservi, mida saaks kasutada juhul, kui ühel hetkel peaks tekkima mingi geniaalne investeerimisidee. Teise poole säästudest olen lubanud vabalt investeerida, eeldusel et 1. reegel on rahuldatud.

Vaadates oma portfelli, siis võib kokkuvõtteks öelda, et praeguseks hetkeks on mul piisavalt sääste, et väikest viisi ehk 50% igakuiste säästude ulatuses tegutseda investeerimisega. Samas, konservatiiv nagu ma olen, plaanin ka edaspidi jätkata säästufondi kasvatamist.

Milline on sinu seisukoht säästmise ja investeerimise osas? Kas jälgid konkreetseid mängureegleid?

Ülevaade: Juuni ’18

Jaanipäev on möödas, šašlõkid on söödud ning selle kõige taustal sai ühtlasi ära saadetud ka esimene suvekuu. Milliste sõnadega siis meenutada juunit?

Juunis sai parajalt palju tööd tehtud ning natukene ka raha hoiupõrsasse pandud. Samas sai veidikene ka ulakusi tehtud ja nalja visatud. Näiteks rentisin ühel nädalavahetusel uhke Euroopa tõlla ja sõitsin sellega aadliku kombel loodust nautima. Kõmpisin sõnajalgade vahel Austraalia mõõdukates  vihmametsades ning päikese saatsin horisondi taha metsikul ookeanirannal lõkketuld nautides. Et veel rohkem nalja oleks, siis soetasin ka $30 (19€) liitrihinnaga Okinawa saarelt pärit preemiumõlut, olgugi et ma suur õlle fänn ei ole (selle avalduse peale pillutakse mind ilmselt tooreste munadega, nagu Lõuna-Korea jalgpallikoondist). Seda kõike selleks, et mitte unustada end töösse.

Ja töösse on tõepoolest kerge uppuda, mistõttu olen endale alati meenutanud, et hästi elatud elu on selline, kus asjad on tasakaalus. Keeruline on öelda, kus ja milline on ühe inimese jaoks see kuldne kesktee, aga ilmselt me mingil määral ikka tajume, kui asjad ei ole päris õiged. Ja kui asjad ei ole päris õiged, siis kindlasti ei tohi ohumärke liiga pikalt ignoreerida. Tööd peab tegema, aga peab ka elu elama. Nagu ütleb inglisekeelne vanasõna: All work and no play makes Jack a dull boy. Ehk eesti keeli: Töö ilma lõbuta muudab Jaagupi igavaks poisiks. Kerge on enda jaoks ratsionaliseerida, et täna töötan, säästan ja kannatan parema tuleviku nimel. Samas ei pruugi see tulevik kunagi tulla, sest praegune moment on ainus, milles võib enam-vähem kindel olla. Ja kui see tulevik ükskord tulebki, siis kes meist tahaks igav poiss või tüdruk olla?

Deeem, kuidas mulle ikka meeldib see motivatsiooni- ja New Age-jutt, aga üritan ennast nüüd natuke ohjata, sest postituse mõte on ikkagi edasi anda juuni rahaasjade ülevaade.

Sissetulekud ja väljaminekud

Juuni sissetulek oli $4950.83. Sellest töötasu moodustas $4540.03 (91.7%), tööandja sissekanne pensionifondi $293.61 (5.9%) ja intressitulu $57.63 (1.2%). Lisaks sain ka oma esimesed dividendid väärtuses $59.56. Olgugi et see summa on väike, on sellel minu jaoks kahtlemata suur sümboolne tähendus. Aktsiad mulle meeldivad, dividendid on toredad ning pikemas perspektiivis tahaks just sellel suunal oma tegevust aktiviseerida.

Väljaminekute poolel tegin kulutusi mahus $1336.76. Kui keegi tunneb huvi, et kuidas ma saan sellises riigis nagu Austraalia suhtelielt madalate kulutustega hakkama, siis osaliselt tuleneb see minu säästmisharjumustest, aga ennekõike asjaolust, et majutus, nagu ma eelnevas postituses mainisin, on mul antud hetkel osa kompensatsioonipaketist.

Seega tuli juunikuu säästuks $3614.07 ning säästumääraks 73.0%. Kõike seda illustreerib veidi paremini aga alljärgnev graafik.

jun1

Portfelli struktuur

Portfelli struktuuris toimunud muudatustest annab aimu alljärgnev illustratsioon.

jun2

Nagu näha, kirjeldab portfelli juunikuist struktuuri järgnev:

  1. Suurem osa rahast on endiselt Säästuhoiustel, mis kasvasid mõnevõrra sissekannete ja mõnevõrra intressitulu arvel. Kitkun end veidi juustest, et kõik munad on ühes korvis ning alatihti on kiusatus osta hunnik aktsiaid juurde, ent samas üritan olla ratsionaalne. Leian, et praegusel hetkel on aktsiaturud tipule pigem lähedal kui kaugel.
  2. Sularaha hulk veidi kasvas sissetuleku arvelt. Samuti soetasin juurde käputäis aktsiaid, mis viis aktsiate osakaalu portfellis 5.7%-ni ehk $2791-ni. Tulevikus on plaan detailsemaid ülevaateid ka aktsiate osas postitada, ent kuna praegusel momendil oman aktsiaid ainult kahes ettevõttes ja suhteliselt väheses väärtuses, siis hetkel ei ole sellel lihtsalt mõtet.
  3. Pensionifondi tehti mais $293.61 ulatuses sissekandeid. Ülejäänud kasv toimus fondi väärtuse kerkimise arvelt.

Netoväärtus

Kokkuvõttes võib öelda, et juunikuu oli portfellile päris hea kuu. Püütsin kinni sümboolse $50,000 märgi. Eurodesse konverteerituna on see summa muidugi tunduvalt kahvatum (ca. ~31,600€), kuna Austraalia dollar on viimastel aastatel ja tõenäoliselt ka lähitulevikus tüürinud pigem lõuna poole. Samas annab see motivatsiooni, et veelgi reipamalt edasi minna!

jun3

Edasised mõtted

Millised on mõtted edasiseks? Mõtted liiguvad endiselt aktsiate suunal. Olen enda jaoks teinud nimekirja huvitavastest ettevõtetest ning nende tegevust ka periooditi jälgin. Samamoodi hoian silma peal turgudel üldiselt. Hetke seisuga arvan, et surun oma kiusatuse alla ning juulis-augustis uusi investeeringuid aktsiatesse ei tee. Septembris võib aga oodata huvitavamad aegu, kuna selleks momendil lõpeb mu tööprojekt ning ees on mõningad reisid. Sellega seoses on oodata sissetulekute katkemist, kulutusi ning ilusaid punaseid ridu tabelites. Aga nii ongi ju huvitav!

Juuni ülevaatega selleks korraks ühel pool.  Kui on mingeid küsimusi või ettepanekuid, millest võiks tulevikus kirjutada, siis palun kindlasti krõbistada allpool asuvasse kommentaaride sektsiooni. Tihti on endal loomingulisusest vajaka. Mu ustavatele lugejatele (kõigile kolmele) – olge ikka mõnusad ja aktiivsed!

Ülevaade: Mai ’18

Kätte on jõudnud juuni ning Portfell X alustab oma kolmandat kuud. Eesmärgiks, nagu ikka, hoida silm peal oma varalisel olukorral ning tüürida tasa ja targu parema rahalise kindlustatuse suunas. Aga et loba ei läheks liiga pikaks, siis asub asja kallale ja vaatab üle, mis toimus (või ei toimunud) eelmise kuu jooksul.

Kui aprillis sai kõige muuga tegeletud, siis mais sai natukene ka tööd tehtud, ent mitte liiga palju. Oma töö iseloomu tõttu saan suhteliselt vabalt valida, kui palju ja millal ma töö kallal nokitsen, seniks kuni projekt saab tähtajaks tehtud. Nõnda töötasingi päris mitmel päeval hommikust lõunani ning ülejäänud aja täitsin lugemise, dokumentaalsarjade või päevaretkedega loodusesse. Naudin sellist paindlikkust, ent samas ei tule käesolev töö puudusteta – see on ajutine projekt ning kui asi saab tehtud, siis suure tõenäosusega peab hakkama uut tööotsa otsima. Kuna tegelen hetkel võrdlemisi nišiasjaga, siis ei ole töö otsimine aga üldse mitte meeldiv ülesanne. Seetõttu käärivad peas ka mõned mõtted suunamuutuse osas. Kuidas see kõik portfellile mõjuma hakkab, seda aga näeb ilmselt alles aasta teisel poolel.

Sissetulekud ja väljaminekud

Igatahes, maikuu sissetulek oli $3927.75. Sellest töötasu moodustas $3539.81 (90.1%), tööandja sissekanne pensionifondi $255.58 (6.5%), intressitulu $70.73 (1.8%) ja muud tulud $61.63 (1.6%). Vastukaaluks tegin samal perioodil väljaminekuid mahus $1269.30. Seejuures peab mainima, et palk kujunes ja kujuneb ka järgnevatel kuudel planeeritust veidi väiksemaks, kuna otsustasin vastu võtta tööandja pakkumise osa rahalisest teenistusest asendada eluasemega. See oli minu jaoks hea variant, kuna iseseisvalt lühiajaline rentimine (olen praeguses asukohas tõenäoliselt projekti lõpuni ehk augustini) on suhteliselt keeruline. Seda enam, et elan maailma ühes enim ülehinnatud kinnisvaraga linnas.

Seega tuli maikuu säästuks $2658.45 ning säästumääraks 67.7%. Kõike seda illustreerib veidi paremini aga alljärgnev graafik.

1

Sissetulekute ja säästmise osas tajusin ka seda, et kui sa ei ole just rahaboss, siis igasugused väikesed asjad võivad kokkuvõttes päris hästi eelarvele mõjuda. Näiteks pakub minu eelistatud toidupood sageli igasuguseid huvitavaid kampaaniaid. Viimati pakuti kliendikaardi omanikele $50 soodustust, juhul kui neli nädalat järjest vähemalt $50 ulatuses sisseoste teha. Sellised kulutused teen ma iganädalaselt nii või naa ning nõnda saigi maikuus ühe nädala toidukorvi arvelt päris korralikult kokku hoitud.

Inspireerituna Dividendipiraadist, liitusin ka ühe küsitlusleheküljega. Iga kolme-nelja päeva tagant mõne 5…20-minutilise küsitluse täitmisega teenisin eelmise kuu jooksul ca. $17. Pole just ülemäära suur raha ning palgatööga võrrelda ei maksa, aga natukene abiks ikka ning produktiivseks ajatäiteks samuti, kui midagi intrigeerivamat parasjagu teha ei ole.

Portfelli struktuur

Portfelli struktuuris toimus sel korral vähe muudatusi. Neist annab täpsemalt aimu alljärgnev illustratsioon.

2

Nagu näha, kirjeldab portfelli maikuust struktuuri järgnev:

  1. Suurem osa rahast on endiselt Säästuhoiustel, mis kasvasid mõnevõrra sissekannete arvel (suurema intressi teenimiseks peab igakuiselt teatava suurusega sissekande tegema) ja mõnevõrra intressitulu arvel.
  2. Sularaha hulk veidi kasvas, kuna juunis on plaan selle arvelt näputäis aktsiaid portfelli lisada. Olemasoleva aktsiapaki väärtus kahanes veidi, ent on ostuhinnaga võrreldes endiselt viisakas kasumis. Samas on aktsia minu jaoks ikkagi pikaajaalise väljavaatega investeering.
  3. Pensionifondi tehti mais $255.58 ulatuses sissekandeid. Ülejäänud kasv toimus fondi väärtuse kerkimise arvelt. Vaatab, kauaks seda kasvu jätkub, pidades silmas viimaste kuude turbulentsi maailmamajanduses ja -poliitikas.

Netoväärtus

Kokkuvõttes võib öelda, et maikuu netoväärtuse muutus tekitas pigem rõõmu. Netoväärtus (vt. alljärgnevat graafikut) kasvas peamiselt sissetuleku arvelt $2725.05 ehk täpsemalt 6.3% võrra, kergitades aprillikuist $43593.66 portfelli väärtust mai jooksul $46318.71 peale. Selle tulemusega võib rahule jääda ning pikemas perspektiivis ja stabiilsema sissetuleku korral olengi võtnud eesmärgiks säästa keskmiselt 50% teenistusest. Osa sellest (pean enda jaoks konkreetse suurusjärgu täpsustama) tahaks regulaarselt investeerida muudesse varaklassidesse.

3

Edasised mõtted

Millised on mõtted edasiseks? Juunis peaksin saama oma esimesed dividendid. Palju neid ei tule, aga sellegipoolest plaks-plaks! Samuti plaanin juunis soetada näputäis uusi aktsiaid. Säästuhoiused tagavad küll soliidse intressi, aga tootlusest nende puhul eriti rääkida ei saa, kuna inflatsioon ja tulumaks võtavad suurema osa endale. Seetõttu otsin parema tootlusega alternatiive. Aktsiad mulle meeldivad, aga hetkel ei ole enda jaoks sobivaid sihtmärke leidnud. Olen küll koostanud huvipakkuvatest aktsiatest nimekirja, ent samas tunnen, et turg on hetkel küllaltki üle hinnatud. Kui kellelgi on häid mõtteid, siis palun mulle kindlasti kirjutada – teen teile kohe ühe suure kummarduse.

Säästuhoiustel olevat raha tahaks mujale suunata ka puhtalt mitmekesistamise eesmärgil. Kuigi Austraaliat teatakse hüüdnimega lucky country ja majanduslangust (või õigemini tehnilist retsessiooni) ei ole siinmail nähtud juba 27 aastat, siis on ka siin hetkel majanduslikult ja poliitiliselt võrdlemisi kaheldavad ajad. Ei taha ju kõiki mune ühes korvis hoida. Niigi vaatan ja nutan, kuidas Austraalia dollar on viimase viie aasta jooksul ca. 30 senti USA dollari kohta kukkunud. Madal kurss võib olla hea eksportivale riigile, aga mitte nii hea inimesele, kes soovib oma raha välismaal investeerida või siis niisama laiaks lüüa.

Mai ülevaatega aga selleks korraks ühel pool.  Kui on mingeid küsimusi või ettepanekuid, millest võiks tulevikus kirjutada, siis palun kindlasti krõbistada allpool asuvasse kommentaaride sektsiooni. Tihti on endal loomingulisusest vajaka. Mu ustavatele lugejatele (kõigile kolmele) – olgem mõnusad ja aktiivsed.

Miks aeg kulgeb nii kiiresti?

Juhtusin hiljuti lugema üht huvitavat psühholoogiaalast väljaannet, mis rääkis ajast ning kuidas ajal on näiliselt kombeks erinevates elufaasides kulgeda erineva kiirusega. Mõtle näiteks tagasi oma lapsepõlvele. Oled 7-aastane ja vanemad plaanivad väljasõitu Tartusse, et uudistada meie armast ülikoolilinna. Istud autosse, ent juba poole tunni pärast pärid, “Kas me oleme kohal?” Mõned sõnamängud lõbustuseks, pildiraamat, väike uinak… aga ärgates auto endiselt liigub ning aknast paistavad tee ääres noored viljapõllud. Tartut pole ühestki otsast näha. Kuidas võib aeg nõnda venida?

Kerid seda sama aega veidi edasi ja oled üleöö saanud 30-aastaseks. Nina alla on kasvanud vunts või pähe on tekkinud naiselikult volüümikas linalakk (kumba iganes eelistad). Sõidad taaskord seda sama teed pidi Tallinnast Tartusse, aga sel korral mitte Emajõe äärt nautima, vaid isiklikke töökohustusi täitma. Aja täiteks kalkuleerid peas, kuidas olla võimalikult veenev oma uue projektiga. Samal ajal keerad raadiot veidi valjemaks, et kuulda täpsustusi Tallinna Sadama aktsiate osas. Teeäärsed viljapõllud ja teeristid enam ei köida, kuna nendega oled juba ammu tuttav. Aga kaua ei peagi kannatama, sest hetk hiljem oledki Tartus. Küll aeg lendab linnutiivul!

Ilmselt on paljud täheldanud, kuidas vanemaks saades kipub aeg kulgema üha kiiremas tempos. Jõulud, mida varem sai kangelt oodatud, saabuvad nüüd ilma ootustetagi. Küllap ka keskkool tuiskas võrdlemisi kiirelt mööda ja sellele otsa ülikoolidiplom (või paar). Ameteid on juba mitu korda vahetatud ning küll on kummaline, kuidas aeg tormab. Nina all on endiselt vunts, aga pealagi on juba mitu aastat hõrenenud. Lapsed on suureks sirgunud ja ühtäkki ei olegi nad enam väikesed titad.

Miks siis ikkagi tundub, et vananedes kulgeb aeg üha kiiremas tempos? Targemad inimesed on ühe vastusena teoritiseerinud aja ‘proportsionaalsust’. See tähendab, et vanemaks saades moodustab mistahes ajahetk X järjest väiksema (suhtelises mõttes) osa meie elust. Näiteks 10-aastase lapse jaoks on üks aasta 10% kogetud elust. Samal ajal 40-aastase täiskasvanu jaoks moodustab üks aasta vaid 2.5% nende senisest elueast. Sedasi edasi liikudes võib oletada, et mistahes ajahetk muutub vananedes tunnetuslikult aina lühemaks, mis omakorda tõlgendub kiiremalt elatud ajana.

Aja kulgemise kiirust on püütud seletada ka inimese bioloogiaga. Näiteks on spekuleeritud, et see võiks olla seotud ainevahetusega. Kui nooremad inimesed hingavad kiiremini, nende veri voolab väledamalt ja ka süda tuksleb kiiremas tempos, siis kas ei võiks arvata, et nende kehakell katab 24-tunnise ööpäeva jooksul rohkem aega kui mõne vanema inimese oma? Analoogseid teooriaid on teisigi. Mõned neist on seotud kehatemperatuuriga, teised jälle hormoonide või mõne kolmanda bioloogilise näitajaga.

Minu enda jaoks on aga kõige intuitiivsem seletus seotud informatsiooni ja selle tajumisega. Nimelt on psühholoogid kinnitanud, et aja kulgemise tunnetuslik kiirus sõltub andmehulgast, mida aju peab töötlema ja endasse talletama. Mida rohkem on informatsiooni, seda aeglasemalt kulgeb aeg. Kui lapsena oli kõik ümbritsev üks uus ja huvitav mass, siis vanemaks saades on üha vähem informatsiooni, mida aju peab töötlema ja talletama. Maailm on ühtäkki üks igav paik, mille detailidega oleme põhjalikult kursis ning kus me saadame päevi mööda monotoonses rutiinis.

Ja see viibki mind jutu kõige viimase punktini. Raha ei ole ainus ressurss, mis nõuab säästmist, planeerimist ja investeerimist. Võib-olla veelgi olulisem ja piiratum ressurss on aeg. Ajale me aga väga palju või vähemalt väga süvitsi ei mõtle, kuna aeg on alati olnud osa meie eksistentsist. Ta on silmale hoomamatu ja käega katsutamatu, mistõttu kipume aega defineerima, nagu ka kõike muud abstraktset, raha või mõne muu mateeria abil. Ütleme “Aeg on raha!” või midagi muud seesugust ning seejärel imestame, et küll aeg läheb kiiresti.

Kui aja kulgemise kiirus on tõepoolest seotud andmehulgaga, mida meie aju peab töötlema ja talletama, siis on see ju tegelikult hea uudis. See tähendaks, et me võime teadvustatult teha valikuid, mis muudavad aja kulgemise aeglasemaks ehk teisisõnu pikendavad meie tunnetuslikku elukestust.  Kui lapsepõlves oli lihtne näha kõiges uut ja huvitavat, siis täiskasvanuna on veelgi lihtsam toetuda kõigele sellele, mis on vana ja harjumuspärane. Seetõttu muutub just vanemaks saades aja teadvustamine eriti oluliseks.

Tean omast käest, kui kiiresti läksid ülikooliaastad ja sellele otsa esimene täiskohaga töö. Rutiin varastab aega ja sellega ühes ka elukvaliteeti. Mõned aastad tagasi võtsin vastu otsuse oma elukorda muuta. Selle tulemusena olen elanud kahel uuel kontinendil, reisinud loendamatul hulgal erinevates riikides, tutvustanud endale uusi hobisid ning leidnud enda jaoks uued erialad. Enne kui keegi tembeldab mind riigivaenlaseks, siis pean ütlema, et kogu selle protsessi käigus olen hakanud veelgi rohkem hindama ka Eestimaad (sellest plaanin tulevikus kirjutada) ning leidnud mõtteid, mida võiks naastes enda jaoks seal korda saata. Ja mis kõige olulisem – aeg ei libise enam käest, sest on palju huvitavat, millele tagasi vaadata, ja samamoodi palju uut, mille poole edasi püüelda.

Võib mõelda, et aja planeerimine, säästmine ja kasutamine on lihtne, aga mulle endale näib palju lihtsam mõelda rahas. Oma aja ja tuleviku planeerimine nõuab erilist julgust, sest inimesel on ikka kombeks valida tuttav ja turvaline. Hirmu tundmatu ees maskeerime mõnikord sõnadega ‘praktiline’ või ‘pragmaatiline’. Investeerime kolm või enam aastat oma elust, et õppida vastumeelset eriala, millele on analüütikute hinnangul tööturul suur nõudlus. Kas see on praktiline või turvaline? Rügame pikki aastaid teha tööd, mida meile ei meeldi teha, või veedame aega inimestega, kes meid ei hinda, või elame linnaosas, kuhu meie hing ei kuulu… sest see on pragmaatiline või ehk lihtsalt tuttav?

Tegelikult väga palju rohkem kirjutada ei tahagi. Lihtsalt innustan nii ennast kui ka kõiki oma kolme lugejat rohkem oma aega hindama. Mind ikka inspireerivad inimesed, kes julgevad rutiinist läbi murda ja teha asju, mis nende süda ihaldab. Selle jutu peale mõtlen kohe oma tädile, kes 60-aastaselt otsustas hakata hispaania keelt ja filmi monteerimist õppima. Samuti mõtlen oma sõbra sõbrale, kes lõpetas ülikooli cum laude, tegi panganduses ilma ning otsustas seejärel ameti maha panna, et pühenduda mesiniku elukutsele.

Kõigele leidub kuskil mingisugune subjektiivne optimum, aga elule tagasi vaadates tundub aeg minu jaoks küll hindamatu väärtusega.

Ülevaade: Aprill ’18

Aeg möödub halastamatult ning kibekiirelt ongi täis saanud esimene kuu blogi sünnist. Selle aja jooksul olen natukene kirjutanud, terakene Excel’isse numbreid toksinud, veidikene peas mõtteid kogunud ning ennekõike niisama investeerimistuusa mänginud. Kuigi käesoleva kuu ülevaade võib jätta mulje, et minu finantseesmärk on minna võimalikult kiiresti rahaliselt nulli, siis tegelikult on kogu selle projekti keskne tees endine – pürgida klišeeks saanud rahalise sõltumatuseni. Seejuures tahan mainida, et teel oma eesmärgini ei jää midagi tegemata, sest lõppude lõpuks peab elu ka nautima ning see on võimalik ainult nüüd ja praegu.

Nagu juba vihjatud, läheb 2018. aasta aprill ajaloo annaalidesse kui suhteliselt kesine kuu (rahalises mõttes). Kuna sai kolitud uute elukohta ja enamik kuust aktiivne sissetulek puudus, siis sellest tulenevalt värvus tabel mõnevõrra punaseks. Aga pole hullu, sest igale mõõnale järgneb tõus. Siht on kindel ja meel on helge, mistõttu võib prognoosida veidi rohelisemaid ridu järgnevatel kuudel. Senikaua on aga tark õppida eilsest, heites põgusa pilgu möödunud kuule.

Nagu järgnevalt esitatud tabel ja graafik illustreerivad, oli aprilli sissetulek $1424.80. Sellest töötasu moodustas $1380.02 (96.9%) ja passiivne sissetulek e. hoiustelt teenitud intress $44.72 (3.1%). Vastukaaluks tegin samal perioodil väljaminekuid mahus $2250.07. Sellest lõviosa oli majutusega seotud kulud (80.2%). Seega oli aprillikuu sääst (kuivõrd nii võib öelda) -$825.27 ning säästumäär -57.9%.

Apr1

Portfelli struktuuris toimusid samuti mõningad muutused. Neist annab täpsemalt aimu alljärgnev illustratsioon.

Apr2

Nagu näha, toimusid laiaslaastus aprilli jooksul portfellis järgnevad nihked:

  1. Suurema osa vabast rahast kandsin madalamat intressi teenivalt (1.6% p.a) Säästuhoiuselt I veidi kõrgemat intressi teenivale (2.8% p.a) Säästuhoiusele II.
  2. Samuti vähendasin veidi oma sularahavarusid ning kahekordistasin olemasolevat aktsiapakki. Seejuures tõusis aktsia hind eelmise kuu jooksul võrreldes ostuhinnaga 8.4%, mis rahaliselt tähendab $123.42 suurust kogukasvu. Üldse ei kurda!
  3. Pensionifondi* uusi sissekandeid ei toimunud, ent fondi väärtus kasvas eelmise kuu jooksul 2.1% ehk $124.65 võrra.

Protsentuaalset muutust märtsi-aprilli portfelli struktuuris kirjeldavad pirukagraafikud (vt. eelmist illustratsiooni). Rõõm on tõdeda, et ühe imepisikese pügala võrra on aktsiate osakaal suurenenud. Tulevikus on plaan portfelli mitmekesistamisega aktsiate suunal kindlasti jätkata. Samas olen hetkel oma tehingute osas konservatiivne, kuna olen endiselt katsefaasis. Samuti kuulun “klaas pool tühi” seltskonda, st. pigem usun, et lähiajal ootab pikaajalist pulliturgu ees sahmakas.

Kokkuvõttes võib öelda, et aprill endaga olulisi sisulisi muutusi ei toonud. Jäin mõnevõrra vaesemaks (vt. alljärgnevat graafikut) ehk täpsemalt kaotasin oma netoväärtuses 1.4%, kukkudes märtsikuiselt $44164.36 tasemelt aprilli jooksul $43548.18 peale. Positiivsest vaatevinklist vaadatuna sai aprillis mõned olulisemad kulud ära tehtud ning nüüd võib paar järgnevat kuud muretult säästmisele keskenduda. Rääkides veel säästmisest, siis hetke seisuga pean end ikkagi pigem säästjaks kui investoriks, olgugi et püüdlen selle viimase poole.

Apr3

Aprilli ülevaatega selleks korraks ühel pool. Mu ustavatele lugejatele (kõigile kolmele) – olgem mõnusad ja aktiivsed. Side lõpp.

PS! Kuna kasutan uut graafikat, siis sellega seonduvalt on ka igasugune tagasiside teretulnud. Kas tabelid ja diagrammid töötavad ning on loetavad erinevatel resolutsioonidel?

—–

Pensionifondist on hetke seisuga investeeritud 33.1% Austraalia aktsiatesse, 32.8% rahvusvahelistesse aktsiatesse, 14.0% kinnisvarasse ja vähemal määral muudesse varaklassidesse.

Säästmisest. Miks tasub säästa?

Säästmine on pärilik haigus, mis jõudis minuni isaliini pidi. Kui võileiva tööle kaasa võtmine, suitsetamisest loobumine või haruldasest Amazonase vihmametsas leiduvast juurikast valmistatud šampooni asendamine mõne odavama alternatiiviga tundub mõnele inimesele ohverdusena, siis minu kullakallis isa ütleks selle peale: proovi uuesti! Nimelt kasvasin mina üles majapidamises, kus paps lülitas energiliselt igal võimalikul hetkel välja põlevaid laelampe, kohendas regulaarselt tualetipoti ujukit ning mõnikord isegi inspireeris praktiseerima poliitikat nimega “if it’s yellow, let it mellow; if it’s brown, flush it down”*.

Et nõrganärvilisemad kohkunult ära ei jookseks ja lastekaitse organisatsioonid mu IP-aadressi hackima ei hakkaks, siis mainin kohe ära, et tegelikult ei elanud ma kannatuste majas. Mu isa on alati olnud edukas oma töös ja puudust pole ma pidanud kannatama kunagi. Küll aga olen tänulik, et ta mind sellise pisikuga juba varakult nakatas. Säästmine on positiivne harjumus ning mu paps on ehtne näide sellest, et isegi kõrgema sissetuleku juures ei pea ilmtingimata priiskama. Elu tuleb nautida ja selleks peab teataval määral ka raha kulutama, aga sentide ära viskamine ei peaks olema eesmärk omaette. Säästmine võiks olla teadvustatud tegevus, sest nagu vanasõna ütleb: kes senti ei korja, see võib saata eurod minu arvelduskontole.

Säästmine juhtus minu puhul olema pärilik haigus, aga ei tasu muretseda, sest sellesse võib nakatuda ka hilisemas eas. Säästmiseks ei pea isegi omama kõrget sissetulekut. Palju olulisem on sihikindlus ja distsipliin. Asjad kipuvad ajas akumuleeruma ning liitintress ja liitsäästmine** on jõud, mida inimesed kipuvad alahindama. Kui mina veel väike poiss olin (nüüd olen suur ja turske pull) ja Eesti pankades veel intressid olid, siis mu paps viskas minu suunas ühe populaarse hüpoteetilise küsimuse, mis päris tabavalt illustreerib liitintressi (ja nüüdsest ka liitsäästmise) ilu:

Kui Warren Buffett su Mustamäel asuva korteri uksele koputab ning pakub a) 1 miljon eurot kohe ja praegu kohvriga pihku või b) 1 eurosent pangakontol 30 päevaks, päevase intressiga 100% (s.o 1. päev = 1 senti, 2. päev = 2 senti, 3. päev = 4 senti jne.), siis kumma sa valiksid?

Võta nüüd üks väike mõttepaus, enne kui siit edasi lugema hakkad.

Esimese instinktina siirduks enamik inimeste käsi kerge ärevusega ilmselt kohvri poole. Tegelikult on see aga klassikaline näide sellest, kuidas suured asjad meid võluvad ning kuidas inimene eelistab praegust võimalust tulevasele. Nagu alljärgnevalt graafikult näha, oleks kannatus variandi b) puhul tasutud rohkem kui 5-kordselt e. ca 5.36 miljoni euroga. Olgugi et 100%-list intressi keegi reaalselt meile ei paku (kui sina pakud, siis palun kindlasti kirjuta mulle), kehtib säästmise kohta üldiselt sama filosoofia. Hiina tarkmees Laozi ütleks liitintressi kohta ilmselt midagi sellist: “Ka miljoni eurone konto saab alguse ühest ainukesest sendist.”

WeChat Image_20180411110836

Kõige lõpuks tekib aga ikkagi küsimus, et mis on selle kõige point? Ma teenin ju raha, et seda kulutada… et ennast ja elu nautida. Kas sina plaanid siis võtta säästetud raha endaga hauda kaasa?

Käesolevalt panen kirja viis peamist põhjust, mis mind motiveerivad säästma.

MIKS TASUB SÄÄSTA?

1) Säästmine on võti rahalisse ja ajalisse sõltumatusesse.

Raha eest ei pruugi olla võimalik osta õnne, küll aga pakub rahaline kindlustatus teatava vabaduse. Omades piisavalt sääste ei pea sa ilmtingimata sõltuma tööandjast või sotsiaalabist. Raha olemasolu tähendab potentsiaali teha väljaminekuid ning võimalust kasutada aega omale sobival viisil. Kas poleks tore minna impulsiivselt mõnele pikemale reisile Lõuna-Ameerikas või tatsata kolmapäeval kell 10 hommikul Selverisse***, et osta ube oma inglisepärase praemuna kõrvale?

2) Varajane pensionipõlv.

Kuigi meil kõigil on traditsiooniliselt kaks põlve, millega saame oma jalgu kõverdada, siis õigevarsti saabub ka see kolmas põlv ehk pensionipõlv. Kerkivat pensioniiga jälgides tekib tunne, et tuleviku inimesele puhkust ei jagugi ja isegi kui jagub, siis kas pensioniraha on piisav, et elada oma elutalv täisväärtuslikult? Üks põhjus, miks säästmine ja investeerimine mind paeluvad (ja võiksid paeluda ka sind), on idee varajasest pensionipõlvest. Kas idee 50-aastaselt puhkusele minna, osalise tööajaga töötada või isiklike projektidega tegeleda ei kõla hästi? See punkt kattub mõnevõrra eelmisega, kuid rahaline sõltumatus on võib-olla et kõige olulisem just hilisemas eas.

3) Valmisolek ootamatusteks.

Inimestena väärustame me mõnikord liiga vähe seda, mis meil on juba olemas. Alati on fookus neil asjadel, mida me tahame, kuid mida meil veel ei ole. Mis aga puutub igasuguseid negatiivseid aspekte elus (tervisehäired, õnnetused jms.), siis neid me kuidagi ette kujutada ei taha. Kus aga on häda kõige suurem, seal on abi kõige kaugem. Säästmine on oluline, et olla valmis igasugusteks ootamatusteks, nagu töökaotus, terviseprobleemid, õnnetused jms. On ikka nigel küll, kui ühel hetkel kaotame elus kõik ja tagavara puhvrit ka ei ole.

4) Kingitus järeltulijatele.

On klišeeks saanud ütlus, et “raha ju endaga hauda kaasa ei võta”. Olen nõus sellega, et elu tuleb nautida. Ka ise olen mööda ilma ringi rännanud, söönud ja nuusutanud igasuguseid huvitavaid kultuure ning teinud muid trikke. Samas ei ole ma kunagi mõelnud, et raha peaks teenima ainult selle eesmärgiga, et see viimase pennini laiaks lüüa. Kui väärtustad perekonda või plaanid tulevikus järeltulijaid saada, siis ei olegi tarvis rahapakid viisakalt kirstu laduda. Mõte sellest, et saad jätta natukene krõbisevat ka lähedastele, kõlab ju pigem meeldivalt.

5) Säästmine on üks huvitav tegevus.

Kui sissetulek ei ole kõige suurem või oled alles oma säästutee alguses, siis võiks säästmist vaadata ennekõike ühe huvitava tegevusena, näiteks nagu markide või Turbo nätsu kleepsude kollektsioneerimine. Iga tegevus on meeldiv ja huvitav, kui sellele enda jaoks tähendus leida. Kuna mina olen veel väga kaugel punktidest 1)-4), siis minu peamiseks stiimuliks ongi nauding, mida ma saan rahalisest planeerimisest, asjade teadvustamisest, Exceli tabelite vorpimisest ja graafikute muutumise jälgimisest.

Kui sina säästmist enda jaoks veel leidnud ei ole, siis tasub proovida ikka. Tee üks lihtne tabel oma sissetulekute, kulude ja säästudega ning vaata, kuidas tulemused kuude või nädalate lõikes muutuvad. Äkki hakkab meeldima ja peagi leiad end juba kirumas, et küll on aktsiakonto hooldustasu ebamääraselt kõrge.

Kas ja mis motiveerib sind säästma?

 

* Kui keegi väljamaa keelt väga ei mõista või tahab lihtsalt mulle piinlikkust valmistada, siis see ütlus tähendab sisuliselt järgmist: kui tualetipotis on kollane, siis las asi ootab; kui tualetipotis on pruun, siis tõmba kiiresti vesi peale.
** Sellist sõna nagu ‘liitsäästmine’ ei ole tõenäoliselt olemas, aga olen alati tahtnud maitsta seda bravuuri, mida pakub uute sõnade leiutamine.
*** Selver ei ole pakkunud mulle sponsorlust, aga kui Selveri (või mõne muu ettevõtte) juhtivpersonal tunneb huvi, siis edaspidi võib seda teha küll.

Ülevaade: Märts ’18

Märts 2018 on minu jaoks eriline. See tähistab kuud ja aastat, mil hakkasin teadlikult oma rahalisel olukorral silma peal hoidma. Nagu sissejuhatuses mainitud, on peamiselt sandikopikas pangakontole kogunenud sissetulekute ülejäägina. Ülejääk on olnud võimalik seetõttu, et kui ma just parasjagu ei reisi, siis armastan elada suhtelises kasinuses. Seetõttu olen mõnes mõttes vastand inimesele, kes leiab alati põhjuse teha mõne väljamineku. Millegipärast ei tunne ma kiusatust tarbida, vaid naudin teadmist, et mul on piisavalt ressurssi üht või teist asja soetada, kui selleks peaks tuju või vajadus tekkima.

Hetkel konkreetseid eesmärke endale seadnud ei ole (küll varsti panen kirja). Käesoleva aasta lõpuni on eesmärk säästa, olukorda analüüsida, lugeda ning mõelda, kuidas ja kuhu oleks oma vaba raha otstarbekam paigutada. Olen varasemalt väga põgusalt tegelenud Forex’iga (valuutadega kauplemine) ja olen mingisuguse valemiga suutnud ka plussi jääda, ent minu jaoks on see liiga aeganõudev ja riskantne tegevus, mis sõna kõige otsesesemas mõttes tugineb spekulatsioonile. Tõenäoliselt ei ole ma piisavalt hea spekulaator, et sellel suunal jätkata. Käesoleval hetkel mõtlen pigem aktsiate ja erinevate fondide suunal. Kui vanajumal kunagi suurema rahapakiga peaks üllatama, siis sümpatiseerib ka mõte kinnisvarast.

Kuna pikk jutt on vilets jutt, siis asun lõpuks oma “portfelli” kallale. Tegemist on esimese (loodetavasti igakuise) ülevaatega, mistõttu graafikuid veel maiustamiseks ei ole. Üks igav torn ju kedagi ei huvita? Küll aga mainin ära, et viimased aastad olen elanud võõrsil (Aasia-Okeaania), mistõttu mõned numbrid võivad olla eestlase jaoks võõrad. Seetõttu märgin esimeses postituses ära nii portfelli tegeliku rahaühiku (Austraalia dollarites e. AUD) kui ka selle vaste eurodes (plaanin mõne aasta pärast ikka koju tagasi tulla). Edaspidi aga kasutan tõenäoliselt rohkem terminit “rahaühik” (=AUD) ja portfelli väärtuse muutust võrdlen seisuga märts 2018 (=100%).

Portfell X-i ülevaade seisuga märts 2018:

1

Nagu eelnevast tabelist näha, ei ole ma koonrina teinud üldse mitte halvasti. Samas olen kindlasti valgusaastate kaugusel rahalisest sõltumatusest, mille omale eesmärgiks olen seadnud. Seisuga märts 2018 on mu rahakassas ca. 44164 rahaühikut, mille väärtus on 27715 eurot ja mis edaspidi tähistab võrdluseks taset 100%.

Esimese hooga märkab kohe terav kullisilm, et portfell koosneb peamiselt seisvast rahast. Olgugi, et minu asukohariigis on Euroopaga võrreldes säästuhoiustel soliidsed intressid (nt Säästukonto 1 teenib 1.64% intressi aastas ja äsja avatud Säästukonto 2 teenib 2.8% intressi aastas), siis ei ole see minu silmis piisav tootlus, et oma eesmärgini jõuda.

Mõned päevad tagasi ostsin ka oma esimesed aktsiad. Nendest kirjutan veidi põhjalikumalt ilmselt mõnes järgnevas postituses. Kuigi eesmärk on oma portfelli mitmekesistada ja just aktsiate suunal, siis esimestel kuudel olen selles osas veidi tagasihoidlikum. Nagu öeldakse: tasa sõuad, kaugele jõuad. Samas üritan järgida rahakratt’i nimelise blogija nõuannet ning asja mitte liiga tasa võtta, sest muidu pidavat aerud käes ära mädanema.

Selline veidi sisuhõredam oli siis esimene ülevaade. Loodan, et suudan olla järjepidev ning rohkem ja huvitavamat sisu toota. Kui keegi tore inimene lugema satub, siis oleksin kindlasti tänulik igasuguse tagasiside eest. Hea oleks teada, kuidas paremini kirjutada ning mil viisil võiks oma varaga opereerida.

Seniks aga jällenägemiseni!

Kõige algus!

Tere Sõber,

Tore, et üles leidsid! Oli pikk tee, aga nüüd võid rahulikult tugitoolile maha istuda, selja mugavalt vastu tuge suruda ja jalad pikalt välja sirutada. Kui tunned huvi, mis siin blogis toimuma hakkab, siis tasub silmad kiiresti järgnevast romaanist üle lasta. Kui huvi hetkel veel ei ole, siis võib vahepeal vaadata, mis Delfi-s või ETV-s toimub, aga sel juhul ära unusta vajutada nuppu, millele on kirjutud “follow”. Kuidas muidu sa mind hiljem jälle üles leiad?

KES?

Olen 20’ndate eluaastate lõpusirgele jõudnud noormees, kes on juba poisikesest peale (mitte et ma hetkel oleksin suur alfaisane) tundnud huvi numbrite vastu. Kuna kasinuses peitub minu jaoks teatav ilu, siis on säästmine olnud osa minu isiksusest ning aastatega olen suutnud enesele teadmata kõrvale panna ka mõned sandikopikad.

Armastan elada ja usun, et elul ei olegi muud tähendust, kui see enda jaoks võimalikult tähendusrikkaks teha. Olen natukene kooner ja veidikene hedonistist laristaja, aga 99% pühendunud elama seda elu nii, et asjad ei jääks tegemata.

Tahan reisida ja näha kõiki maailmanurki (s.h. selle lapiku planeedi kõige kaugemaid servi). Tahan süüa maitsvaid roogi, lugeda veel lugemata raamatuid ning tutvuda huvitavate ja mitte nii huvitavate inimestega. Soovin end selle kõige käigus arendada, jagada rohkelt aega oma lähedastega ning kunagi anda tõrvik edasi mõnele järeltulijale, kes võiks maailmaserval jalgu kõlgutades nautida kõiki neid samu hüvesid.

MIS?

Otsustasin masinavärgi käima tõmmata ja alustada käesoleva blogiga, et oma finantsolukorral paremini silma peal hoida ning selgelt teadvustada, mis rahakotis parasjagu toimub. Selleks on mulle kindlasti palju indu andnud tublid noorhärrad ja -prouad, keda on viimastel aastatel Eesti investeerimisblogide maastikule ilmunud nagu seeni pärast vihma.

Lühidalt öeldes: see on koht, kus ma dokumenteerin oma rännaku rahalisse sõltumatusesse. Kirjutan igakuised analüüse oma finantsolukorrast, tõusudest ja mõõnadest, tehtud ja tegemata otsustest, tulevikuplaanidest ja võib-olla törtsuke ka niisama elust. Lisan kindlasti ka graafikuid ja tabeleid, kuna olen alati olnud igasuguste diagrammide ja asjade fanaatik.

MIKS?

Leian, et investeerimise ja säästmise dokumenteerimine on tervislik ja motiveeriv nii kirjutajale endale kui ka võimalikele lugejatele. Elu tuleb osata nautida, kuid olemasolevate ressurssidega peab samuti oskama arukalt ringi käia. Raha ei ole kindlasti elus primaarne, kuid olles osake tänapäevasest ühiskonnast, siis on see ressurss, mis võib pakkuda teataval määral vabadust. Rikas ja sõltumatu ei ole ju see, kes palju kulutab, vaid see, kellel on potentsiaal kulutamiseks.

Minu eesmärk on olla sõltumatu. Sõltumatu tööandjatest, sõltumatu sotsiaalabist ja riiklikest pensionitest. Sellest ka blogi pealkiri – teekond rahalisse sõltumatusesse. Senimaani on krõbisev paber rahakotti tekkinud peamiselt sissetulekutest üle jäänud säästudest. Pangakontol aga raha väga kasvada ei taha. Seega üritan oma säästmisi dokumenteerides paralleelselt õppida rohkem ka investeerima ehk leidma seisvale rahale suurema tootlusega alternatiive.

LÕPPSÕNA

Olen alles roheline. Seega, kui keegi külla satub, siis ootan alati soovitusi, parandusi, tagasisidet ja diskussiooni.

 

Sinu,

X